Teie nimi *

Teie e-post *

Teie telefoninumber

Katastrinumber või kinnistu tunnus *

Lisainformatsioon (näiteks hinnasoov)

Piir tavalise ja mahepõllumajanduse vahel on õrnem kui läbipaistev õhk – Eestis on üle 300 põllumassiivi, kus maaharija võib tahtmatult mürgitada taimi, mis peaksid pestitsiididest puhtad olema.

“Nendel maadel on väga suur oht, et see, mida presenteeritakse mahetootmisena, ei ole tootjast sõltumata mahetootmine,” ütles Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu.

Kui seesuguseid põlde linnulennult vaadata, saab Penu mure piltliku seletuse. Põllumees on külvanud taimekultuurid näiteks kolmele maalapile: vaheldumisi tavapõld, mahepõld, tavapõld. Mahepõllul kasvavatel taimedel pole sel juhul lootustki, et tavapõllu taimede pritsimise ajal õhku paisatud mürgid nendeni ei kanduks.

Priit Penu sõnul on mullaseire büroo mitu korda tuvastanud, et mürkkemikaalid jõuavad mahepõllule ka siis, kui maaharija peab kinni tuule kiiruse piirangust. Seda seepärast, et põldude vahel on liiga väike puhvertsoon või seda pole üldse. Kuigi seadus keelab taimekaitsevahendit pritsida üle 4 m/s tuulekiiruse puhul, ei aita siis ka see.

 

Loomulikult ei jõua (mürk – toim) taimsesse materjali ehk saaki, aga mahetootmise põhimõtetele ta ikkagi ei vasta. Priit Penu

 

“Isegi sellest piirangust väiksema tuulekiirusega võib juhtuda, et mürkkemikaal kandub mahepõllule, ja tulemus on väga lihtne – me ei saa enam rääkida mahepõllust,” lausus Penu.

 

Pestitsiidide jälg on väike

Kuigi mahetootmise põhimõttele jätab see halva jälje, rahustab Penu mahetoodete tarbijaid: mürkkemikaalide jäägid jõuavad küll mahepõldude mulda, kuid valdavalt ei mürgita pestitsiidid taimi sellisel hulgal, et mürki leitaks saagist ja valmistoodangust.

Sõna “jäägid” on seejuures oluline – umbes 80% jääke sisaldub mullas “jälgedena” ehk kogused on alla mõõtmisvea piiri. Jääkide üldsisaldus ületab piirnormi vaid vahetult pärast pritsimist võetud proovis. Mullaseirajad võtavad proove tavaliselt septembrikuus, kuid taimekaitsevahenditega pritsitakse valdavalt mais ja juunis ning kemikaalidel on olnud aega laguneda.

“Meie oleme võtnud proove vahetult pärast kultuuri koristamist,” ütles Penu. “Loomulikult ei jõua (mürk – toim) taimsesse materjali ehk saaki, aga mahetootmise põhimõtetele ta ikkagi ei vasta.”

 

Mürke on leitud ka toodetest

Ent on olnud ka erandeid. 2013. aastal analüüsis põllumajandusamet kolme mahetootja proove ja tuvastas kolme taimekaitsevahendi kasutamist: mahekartulile oli tehtud lehemädaniku tõrjet, peale selle avastati ühes seemneviljast ja ühes kanepist võetud proovis puhtimispreparaadi jääk.

“Need tuvastati konkreetselt toodangust, mitte mullast,” lausus Penu, lisades, et see on juba halvem olukord kui maapinnast jääkide leidmine. “Kas seal oli salaja ise kasutatud või…”

 

Kui on väikseimgi võimalus, et pestitsiidid satuvad mahepõllule, siis minu arusaamise kohaselt ei ole tõupuhas mahetootmine põldudel enam võimalik. Priit Penu

 

Penu on aga kindel, et 99,9 protsendil juhtumeist, kui pestitsiidid on kandunud tavapõllult mahepõllule, ei jõua need tootesse. “Kuid mahetootmine on ju laiem,” lisas ta. “Seda ei saa käsitleda ainult kui toidu tootmist, vaid see on terve kompleks asju, mida majandatakse loodusega kooskõlas. Ja sinna kuulub kahtlemata ka see, et mullaorganisme, mulla kogu ökosüsteemi mõjutatakse keemiaga võimalikult vähe või üldse mitte. See tähendabki seda, et igal pestitsiidil on kindlasti oma mõju näiteks mulla mikroorganismidele.”

 

Reostunud ala suurus on teadmata

Kuidas saavad aga mullaseirajad olla kindlad, et mahepõllult leitud pestitsiidid on pärit naaberpõllult? Penu selgitas, et näiteks ühe juhtumi puhul, kus mahepõllult leiti kemikaalide jälgi, võeti proove ka kõrval olnud tavaliselt põllult. “Kuna võtsime ka naaberpõllult proove, siis täpselt needsamad pestitsiidid, mis olid tavapõllul, olid ka mahepõllul, aga kontsentratsioonid olid muidugi kümneid kordi väiksemad. Sisuliselt olid ainult jäljed. Aga jällegi – küsimus on selles üldises põhimõttes,” lausus Penu.

Eestis on kasutatavat põllumaad kokku ligi 966 000 hektarit, sellest mahepõllumajanduslikku maad 158 071 ha. Pole täpselt teada, mitmel hektaril laiuvad need 331 põllumassiivi, kus mahe- ja tavaline põld kõrvuti on. Seda pole uuritud, kui paljude tavapõldude naabruses olevate mahemaade mullas või taimedes võib pestitsiidide jääke leida.

“Keeruline öelda,” vastas Priit Penu. “Kindel on see, et ega kõik tavatootjad pruugi pritsida. Ma isegi arvan, et pooled ei pritsi mürkkemikaale.”

Pestitsiidide kandumist tavapõllult mahepõllule takistaks see, kui nende vahekaugus oleks suur või neid eraldaksid looduslikud takistused, näiteks puud või põõsad. “Kui seal on puud või põõsad vahel, siis võib põldude vahemaa palju väiksem olla,” ütles Penu. Tema hinnangul peaks selliste põldude kaugus üksteisest lageda maa korral olema vähemalt 100–200 meetrit.

 

Põllumajandusameti kommunikatsiooni peaspetsialisti Annika Kubja sõnul võeti 2013. aastal taimekaitsevahendi jääkide uurimiseks 20 proovi. Neist kolme analüüsid andsid positiivse tulemuse.

“Taimekaitsevahendi jäägid avastati kartulipealsetest võetud proovis, taimekaitsevahendeid oli kasutatud lehemädaniku tõrjeks,” ütles Kubja. “Kõik selle ettevõtte kartulipõllud viidi üle mittemahepõllumajanduslikuks.”

Peale selle avastati ühes seemneviljast ja ühes kanepist võetud proovis puhtimispreparaadi jääk. Mõlemast proovist tehti kordusanalüüs, mis kinnitas taimekaitsevahendi jääkide sisaldust.

“Partiisid oli käideldud tavaseemnekeskuses, ja ehkki oli sõlmitud teenuse kasutamiseks leping, saastusid need partiid puhtimispreparaatidega, sest puhastoiminguid ei olnud ilmselt nõuetekohaselt läbi viidud,” lausus Kubja. Mõlemad partiid nimetati ümber mittemahepõllumajanduslikuks toodanguks.

Mahetootjad saavad riigilt toetusi. Mis juhtub mahetootjaga, kui tema mahepõllu mullast, põllukultuurist või tootest avastatakse taimekaitsevahendite jälgi?

Annika Kubja ütles, et kui mahetootja kasutab taimekaitsevahendeid tahtlikult, tunnistatakse ettevõte kehtetuks ja toetused tuleb tagastada.

Kui tegu on mittetahtliku taimekaitsevahendite saastega, siis konkreetne põld, kus vahendite jääke leiti, tunnistatakse mittemahepõllumaaks ja sealt saadav toodang on tavatoodang. Toetusi ei pea ettevõte tagastama.

 

 

 

“Pole probleemi olnud. Nad on nii eraldatud, et teed või kraavid on vahel,” lausus Lass.

Tema sõnul on naabritega kokku puutuvad põllud eraldatud ja märgistatud. “Kus maa kokku jookseb, seal on lisaks piiritriibule vaheribad, et seda jama ei juhtuks,” ütles Lass, pidades jama all silmas taimekaitsevahendite tahtmatut jõudmist tavapõllult mahepõllule.

Lass hindas mahetootjaile esitatavaid põllumaade eraldamise nõudeid mõistlikeks, aga probleeme tekitavat see, et tava- ja mahepõllu vahele jäävad puhveralad kasvavad hirmsasti umbrohtu täis. “Kui orashein paneb vohama, on see põllule väga halb,” ütles ta. “Eriti kui tava- ja mahepõld on ühes massiivis.”

Kuidas seda probleemi lahendada, seda ta öelda ei osanud. “Kas vaheala tihedamini niita ja niide purustada, et uued seemned ei paneks minema…” arutles ta. “See on see koht, kus nõuded peavad olema.”

 

 

“Ütlen ausalt, et ega oskagi praegu arvata, kas tõesti on need vanad jäägid või…” arutles Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu. “Kuna Aafrikas on DDT lubatud ja seda kasutatakse massiliselt, siis on teatud teooria, et õhumasside liikumisega tuuakse seda läbi õhu meile. Ma ei julge seda kinnitada.”

Penu sõnul on ohtliku taimekaitsevahendi DDT levik üllatav. “Me üritame nüüd seda natuke kontrollida teatud viisil, aga jah, selline teooria Euroopas on levinud,” märkis ta. “Seda on küll hästi vähe – labori keeli ainult jääke –, aga ka need on imelikud. 35–40 aasta jooksul peaks DDT ära lagunema, aga kui see ikkagi nii ei ole, siis ta ilmselt on veel ohtlikum mürk, kui on arvatud.”

Kurikuulus pestitsiid DDT sünteesiti 1874. aastal. Šveitsi keemik Paul Hermann Müller sai 1948. aastal Nobeli auhinna, kui avastas, et DDT on tõhus putukatõrjevahend. Paljudel aladel, eriti troopikas, tekkis putukatel kemikaali vastu kiiresti resistentsus. DDT on tugev mutageen, mis laguneb aeglaselt ja mille kontsentratsioon suureneb toiduahelas bioakumulatsiooni teel. Tööstusriikides on 1970. aastast (Eestis 1968. aastast) DDT kasutamine keelatud, arengumaades kasutatakse seda endiselt malaariaga võitlemiseks.

DDT jälgede leidmine on mullauurijatele üllatus, kuid murelikke avastusi on veel.

“Jah, teatud hitid on olemas,” ütles Priit Penu. “Viimased viis-kuus aastat on kindlasti kõige suurem hitt olnud üks rapsi herbitsiid treflaan ja tema toimeaine trifluraliin. Selle kasutamine on juba kaks aastat keelatud, aga kuna ta püsib mullas väga kaua, siis me siiamaani seda leiame.”

Viimase kahe-kolme aasta tendents on see, et üha enam satub põldudele seenhaiguste tõrjeks kasutatavaid fungitsiide. “Nende spekter on läinud palju laiemaks ja kasutamine üldiselt suurenenud,” märkis Penu.

Artikkel on avaldatud Maalehes

 

info@eestimaavara.ee (+372) 55 66 5666 (+372) 600 80 55