Teie nimi *

Teie e-post *

Teie telefoninumber

Katastrinumber või kinnistu tunnus *

Lisainformatsioon (näiteks hinnasoov)

Kolmandat aastat kehtiva elusloomade ekspordi keelu tõttu niigi kahjumis seakasvatajad on taas kahe tule vahel. Vene embargo on liha varumishinda viimase poole aastaga langetanud 32 protsenti, teravilja hind tõusnud 20 protsenti.

“Seakasvatuse seis on hullem kui piimanduses. Juba mitmendat aastat toodab suur osa seakasvatajaid miinust. Viimase poole aastaga on sealiha kokkuostuhinnad langenud kolmandiku võrra, samas teravilja hind on tõusuteel,” teatab OÜ Markilo juhataja Urmas Laht, kellel on seafarmid Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal.

“Praegu müüme iga sea maha kahjumiga, olukord on tõesti nutune,” räägib Kõpsta Seafarmi OÜ juhataja Einar Jakobi Lääne-Virumaalt.

“Ei suuda enam nii pikalt kahjumiga töötada, lähiajal tuleb ilmselt teha otsus, mismoodi jätkata ja kas üldse jätkata,” ütleb OÜ Hinnu Seafarmi juhataja Kalmer Märtson Harjumaalt.

“Tegutseme hetkel miinus-äriga ehk maksame oma ärile peale,” kinnitab kaHKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm Rakvere lihakombinaadist.

Madal kokkuostuhind lööb seakasvatajail jalad alt

Nii madalale kui tänavu pole hind varem langenud. Praegu saab ekspordihinnaks

veidi üle 80 sendi eluskaalu kilost. Einar Jakobi sõnul ei maksa kohalikud tööstused ka eriti rohkem. Jakobi on välja arvutanud, et sea üleskasvatamise kuluks tuleb euro ja 20 senti

kilost. “Iga müüdud sea pealt oleme 20–25 protsenti kahjumis, see kahjumiosa on ikka päris suur,” nendib Jakobi.

Paljud farmid on just viimastel aastatel kõvasti investeerinud, võtnud suuri laene ja kohustusi panga ees, et konkurentsis püsida. Nüüd on neil üpris keeruline maksegraafikut täita.

“Pinnal hoiab seakasvatajaid veel vaid võlasusaldajate kannatlikkus, sest makseraskused üha süvenevad, võlad kasvavad. Kui kreeditoride kannatus katkeb, on pankrot,” selgitab Jakobi.

“Taluvuse piir on ületatud, lihahind on 80 eurosenti eluskaalust, sellega ei suuda toota ka efektiivsemad tootjad üle maailma,” teatab Raplamaal sigu kasvatav Valentin Kütt ASist Rey. Kütt oletab, et praegu lihtsalt oodatakse ja loodetakse, et osa seakasvatajaid lõpetab oma tegevuse, et pakkumine ja nõudlus läheks tasakaalu.

Kütt toob esile, et paremini läheb neil tootjatel, kel on seakasvatuse kõrval ka maad ja teraviljakasvatus. Neile makstakse pindalatoetusi ja põhisööta ei pea ostma.

Eelmise aasta lõpul said paljud seakasvatajad seakasvatuse eritoetust. Euroopa Liidu otsetoetuste arvelt eraldati selleks 2,6 miljonit eurot. Paraku tõi see kasvatajate hinnangul ainult ajutist leevendust. Toetuse saamiseks tuli rakendada kõrgendatud nõudeid loomade heaoluks ja toetuse saamise tingimustele vastas vaid 48 seakasvatajat.

“Sellest oli abi tõesti, sain osa võlgu ära maksta, võlga natuke lühendada,” teatab Kõpsta seafarmi juhataja Einar Jakobi.

Meie sealihal on maailma kalleim omahind

Hädas ei ole üksnes Eesti seakasvatajad, Euroopa Liidu ja Venemaa sanktsioonid on mõjutanud kogu maailma seakasvatust. Juba 2012. aasta kevadel keelas Venemaa elussigade sisseveo Euroopa Liidust, eelmisel aastal läks Venemaa turg kinni ka ELi sealihale. Nii jääb Euroopa Liidus Venemaa keelu tõttu n-ö kätte arvestuslikult üle 370 miljoni kilo sealiha. See väga suur kogus otsib uusi turge.

Euroopa Liit eksportis seni umbes veerandi oma sealihast Venemaale, kolmandik läks Aasiasse.

“Niigi on kolmandik euroliidu sealihast läinud Aasia turgudele, seetõttu veel suurt kogust sinna suunata on päris raske, see võtab aega ja pole sugugi lihtne,” selgitab Einar Jakobi. Ka tõdeb Jakobi, et ELi rangete reeglite tõttu ollakse maailmas ühed kallimad sealiha tootjad.

“Nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas toodetakse sealiha palju odavamalt. Järgime heaolu nõudeid, loomatervise nõudeid − kõik see on pannud seakasvatajale lisakohustused ja -kulutused,” selgitab Jakobi. Tema hinnangul polegi Eestis praegu suurt midagi teha. Kui siseriiklikult leitaks, et kodumaise seakasvatuse toetamine on oluline ja pankrotiohus kasvatajatele toetusi rakendataks, siis vast muutuks midagi.

“Eestis on kõige suuremad kannatajad sõltumatud seakasvatajad, kes on siiani oma elussigu eksportinud Leetu ja Poola ning kes praegu on ise raskustes selle kriisi tõttu. Oleme ka ise seakasvatajad ja ka meile on need kaks kriisi väga rasked,” teatab Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm.

Atria juhataja selgitab, et eestimaine liha on kriiside tõttu muutunud popimaks, kuid kalliks kasutada. Nii on Atrias oluliselt kasvanud elussigade kokkuost, varem pole nad nii palju sealiha töödelnud.

“Läti, Leedu, Poola enam Eestist sigu eriti ei võta, need sead peavad nüüd jääma Eestisse, oleme oma tööstusse need sead vastu võtnud,” toob esile Horm.

Kui tavaliselt töötles Atria Eesti oma tööstustes Valgas, Vastse-Kuustes ja Võrus aastas umbes 80 000 siga, siis nüüd on aastane kogus kasvanud peaaegu 100 000ni.

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm lisab, et Rakvere lihakombinaat on viimastel kuudel püstitanud oma firma kohta lausa sealihatoodangu rekordid, värske liha tapa- ja müügimahud on tunduvalt suurenenud.

Kui Viljandimaal midagi juhtuks, oleks lõpp

Lisaks Venemaa impordikeelule ähvardab sigade Aafrika katk. Eelmise nädala lõpul diagnoositi Aafrika seakatku kütitud metssigadel Võrumaal, Ida-Virumaal ja Viljandimaal. Just viimase piirkonnas asuvad mitmed Eesti suurimad seafarmid.

HKScan Estonia juhatuse esimees Teet Soorm kinnitab, et AS Rakvere Farmid püüab omalt poolt teha kõik võimaliku, et vältida sigade katku sattumist Viljandi külje all asuvasse Ekseko seavabrikusse ja teistesse farmidesse.

“Rakvere farmides on juba mullu suvest kasutusele võetud kõige karmimad abinõud. Kõik töötajad peavad punktuaalselt järgima bioohutusmeetmeid − dušš, saun; riiete, jalanõude vahetus enne farmi sisenemist, peale selle on farmide territooriumid suletud ja väravate ees desovannid,” kirjeldab Soorm.

Lisaks valmib Eksekos veebruaris spetsiaalne desomaja, kust kogu farmi teenindav transport läbi sõidab.

“Kui Viljandimaal peaks midagi juhtuma, oleks see tohutu õnnetus, kogu Eesti seakasvatus oleks segi löödud,” rõhutab Atria Eesti juhatuse esimees Olle Horm, kellel ettevõttel on samuti üks farm Viljandimaal Savikotis, lisaks farmid Põlvamaal, Jõgevamaal ja mujal.

“Meie farmid on aiaga piiratud, inimeste ja transpordi liikumine farmi territooriumil on viidud miinimumini, desovannid on väljas, kasutame ainult termiliselt töödeldud sööta,” loetleb Horm.

OÜ Saimre Seakasvatuse juhatuse liige Toivo Teng Viljandimaalt nendib, et taudipiirkond on nende seafarmist praegu kümmekonna kilomeetri kaugusel.

“Oleme kõik meetmed juba kasutusele võtnud, kütame õues desovanne, et desoaine ei külmuks − see kõik on meile lisakulu,” teatab Toivo Teng, lisades, et seis on praegu raske.

Millised võimalused on seakasvatajaid aidata?

Einar Jakobi hoiatab, et juba on osa kasvatajaid hakanud oma tõuemiseid müüma, sest vähendavad loomade arvu. Samas on tõuaretus aastatepikkune töö. “Kui saadame emised tapamajja, on aretustöö nulli läinud, aga sellest saadakse aru alles siis, kui on liiga hilja,” ütleb Jakobi.

Tema hinnangul oleks seakasvatajatel vaja oma tööstust, et tootjad saaksid kontrollida kogu müügiahelat. Praegu dikteerib müügiahela alumist otsa teraviljahind ja ülemist otsa lihatööstus.

Urmas Laht aga leiab, et seakasvatuse vähendamine ja tootmise lõpetamine ei anna mingit efekti, sest suureneb imporditud liha osakaal. Ta toob näete, et kui Taani vähendas kaks aastat tagasi sigade arvu, siis Hispaania hakkas oma sigade arvu suurendama.

“Juhul kui Eestist kaob ära 100 000 siga, ei teki meil mingit liha puudujääki või hinnatõusu, sest siis veetakse kohe liha sisse Taanist, Belgiast, Saksamaalt, Hollandist, kus hinnad on praegu ka väga madalad,” selgitab Laht.

Tema hinnangul tuleks riiklikult kaitsta neid investeeringuid, mis on viimastel aastatel seakasvatuses tehtud. “Riik peaks toetama neid, kes oma investeeringuid tagasi maksavad, suurendada tuleks tõuaretustoetust ja vajadusel anda kriisiabi,” rõhutab Laht. “Peaksime mõtlema oma inimeste tervisele, et nad sööksid rohkem kvaliteetset Eestimaal toodetud toitu, oma toidu tootmist tuleks riiklikult enam toetada.”

 


Kommentaar

ILLAR LEMETTI

põllumajandusministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler

Seakasvatusest rääkisime esmaspäeval Euroopa Liidu põllumajandusministrite nõukogu istungil, sest paljudele riikidele on see hinnalanguse tõttu valus küsimus. Need liikmesriigid soovivad sealiha eraladustamist, aga Euroopa Komisjonil selleks valmisolekut tekkinud ei ole,

Seakasvatus sai eelmisel aastal eritoetust, see oli ühekordne. Räägime sellest kui abist seakasvatussektorile, aga tegelikult oli see konkreetse eesmärgi – heaolunõuete täitmiseks − ette nähtud ühekordne toetus. See ei olnud sissetulekutoetus, loomulikult oli kulutuste tase mõnel seakasvatajal selle saamiseks suurem, mõnel väiksem.

Seakasvatuses on tõesti raske olukord, aga põllumajandusministeeriumilt praeguste võimaluste piires mingit uut abimeedet näha ei ole. Ühtegi optimistlikku lubadust sektorile anda ei saa. Meil ei ole toetuse maksmise võimalust, ka ELi otsetoetuste nimekirjas pole seakasvatust.

Kui vaatame hinnatasemeid, siis Euroopas on ka selliseid riike, kus keskmine sealiha hind on veelgi madalam kui Eestis − näiteks Taanis. Eesti eksportis Venemaale umbes 10 protsenti oma toodangust, aga Taanis läheb valdav osa sealihast ekspordiks.

Me kindlasti jätkame Euroopa Liidu ministrite nõukogus selle rõhutamist, et Eesti on üks nendest riikidest, kus seakasvatus on raskes olukorras. Aga kõik sõltub sellest, kuidas Euroopa Komisjon seda sõnumit kuulda võtab.

info@eestimaavara.ee (+372) 55 66 5666 (+372) 600 80 55